Lapsed on viirustele äärmiselt vastuvõtlikud
Viirusinfektsioonid kimbutavad kõiki inimesi, kuid eriti vastuvõtlikud viirustele on just lapsed. Paljud vanemad on kogenud, et seni kodus olnud laps oli terve kui purikas, kuid, läinud lasteaeda, ei möödu teinekord kuudki köha-nohuta. Lasteaialaps on olukorras, kus tema immuunsüsteem on veel nõrk, kuid tõenäosus igapäevaselt erinevate haigustekitajatega kokku puutuda on suurenenud.
Viirused satuvad organismi erinevaid teid pidi- toidu, joogi, putuka- või loomahammustuse kaudu, haige inimese kehavedelikega kokku puutudes. Kõige tüüpilisem on nakatumine õhu kaudu viirusosakesi sisse hingates. Viirusosakesi leidub mänguasjadel, ukselinkidel, telefonitorul- igal pool, kus haigestunud inimene on rääkinud, köhinud, aevastanud. Nii juhtubki, et kui lapsed mängivad koos, hoiavad käest kinni, jagavad mänguasju ning hiljem hõõruvad kätega oma silmi või nokivad nina, on haigustekitaja organismi sattumine väga tõenäoline. Laste hingamisteede ja seedetrakti limaskestal on väga vähe viiruste vastaseid kaitsekehi ja nende vastupanu haigustekitajatele on nõrk. Lisaks on viirus kõige nakkavam paar päeva enne sümptomite teket, mil lapsel ega tema vanematel pole aimugi, et ta on kaaslaste jaoks nakkusohtlik, ega tohiks lasteaeda minna. Nii pole ka kõige karmimate reeglitega lasteaias ( kus ilmselgelt nohus ja köhivad lapsed ukselt tagasi saadetakse) võimalik haiguseid täielikult vältida.
Praeguseks on teada üle 200 inimest ohustava viiruse, neist umbes pooled põhjustavad erinevaid „külmetushaiguse” nähte. Kuna viirused ründavad organismi erinevaid piirkondi, on ka haigusilmingud erinevad. Enamik viirustest põhjustavad nohu, köha, kurgu-, pea-ja liigesvalu, teised aga ründavad seedetrakti, kutsudes esile iiveldust, oksendamist, kõhuvalu ja -lahtisust. Teatud nakkushaigustega käib kaasas tüüpiline leid – need on näiteks gripp, tuulerõuged, leetrid, mumps, punetised jt. Õnneks on viimatimainituist paljude vastu võimalik lapsi tänu vaktsineerimisele kaitsta.
Kõige sagedamini põhjustavad viirused ülemiste hingamisteede infektsioone. Tihti on sümptomite järgi raske vahet teha, millise viirusega on tegu, kuid enamasti põhjustab rinoviirus nohu ja kurguvalu, RS- viirustega kaasneb köha ja bronhiidi leid, paragripp võib tekitada kõripõletikku, adenoviiruse korral kaasneb silmapõletik jne. Gripp ei tähista kõiki viirushaiguseid, nagu vahel arvatakse, vaid on vaid üks paljudest viirushaigusest, paraku neist kõige raskema kuluga. Kuigi ka teiste viirustega kaasneb palavik, taandub see harilikult haiguse teisel-kolmandal päeval. Gripi korral püsib kehatemperatuur kõrgena 4-5 päeva, haigel esineb köha, kurguvalu, jõuetus, tugev pea-ja liigesvalu. Suur on ka tüsistuste tekke oht- sagedasemad on kõrva-, kopsu-, ninakõrvalkoobaste- ja kurgumandlipõletikud.
Arst saab välja kirjutada gripivastase ravimi oseltamiviiri, mis on mõeldud ühe aastastele ja vanematele, ravi peaks aga alustama hiljemalt 48 tunni möödumisel esimestest haigusnähtusest. Kõige tõhusama kaitse tagab siiski gripivastane vaktsineerimine, mida tuleks teha igal sügisel uuesti, kuna gripiviiruse tüvi muutub pidevalt ning eelmisel aastal tehtud süst ei paku enam uuel hooajal kaitset. Vaktsineerida võiks eelkõige neid lasteaia- ja koolilapsi, kes haigestuvad tihti ja põevad sageli põskkoopa- või kõrvapõletikke. Alla 2 aastaste laste puhul võiks eelistada pigem pereliikmete vaktsineerimist, nii kaitstakse kaudselt ju ka pesamuna nakkuse eest.
Ülemiste hingamisteede infektsioonide korral võiks ravi aluseks võtta laste ühe lemmiku, Karlssoni moto- „rahu, ainult rahu”. Esiteks vajab haige laps rahulikku ja jõuvarusid säästvat äraolemist, milleks on parim paik ikka oma kodu. Ja teiseks tasub võtta aega, et haigusest jagu saada –viirushaigus peab läbima kindlad etapid ja see võtab oma aja, imeravimeid siin ei ole. Kindlasti võiks lapse haigestumisest teavitada perearsti või -õde- nemad oskavad nõustada , kuidas parandada lapse enesetunnet, millal tulla vastuvõtule kontrolli ja millal on vajalik arsti koduvisiit. Samuti väljastab perearst lapsevanemale töövõimetuslehe, et vanem saaks jääda lapsega rahulikult koju. Isegi kui nohus ja köhival lapsel pole palavikku, on tal lasteaias „kinnise” nina ja valusa kurguga halb ja raske olla.
Haige laps peaks võimalikult palju lamama ja magama ning jooma rohkelt vedelikke- toasooja vett, teed või mahla. Söök võiks olla kerge ja lapsele meeltmööda, last sööma sundida ei ole mõtet. Tuba tuleks hoida jahedana ning tuulutada regulaarselt, ainult tõmbetuult tuleb karta ja vältida. Kui haigusega ei kaasne palavikku, võib minna ka õue jalutama.
Lapsel tõusnud palavik on organismi kaitsereaktsioon- 38 kraadisel kehatemperatuuril on viirustevastane ja tervist taastav toime, kõrge palaviku teke on organismi võitlusvalmiduse näitaja. Palaviku võiks paratsetamooliga alla võtta kui see tõuseb üle 38,5 C.. Paratsetamooli on saadaval eri ravimvormidena- pisematele lastele võib ravimit anda siirupina või manustada küünlana pärasoolde, suuremad, üle 4.a. lapsed, võivad juba võtta ka tabletti. Õige paratsetamooli annus on 15 mg/kg ja seda ei tohiks anda üle 4 x ööpäevas. Kui palavikuga kaasnevad valud, võib lastele anda ka ibuprofeeni annuses 10 mg/kg maksimaalselt 3-4 x ööpäevas. Lastele ja alla 18 aastastele noortele ei sobi palavikualandajaks atsetüülsalitsüülhape (Aspirin®), kuna sellega kaasnevad ebasoovitavad ja vahel isegi eluohtlikud kõrvaltoimed. Eluohtlik on tekkida võiv Reye sündroom, mis põhjustab ajukahjustust ja maksatalitluse häireid.
Apteegis on saadaval kümneid erinevaid köharavimeid. Teaduslike uurimuste käigus pole leitud, et köha vaigistavad ja rögalahtistavad ravimid lühendaksid kuidagi haiguse kulgu. Köha paraneb kõige paremini köhides ja kestab harilikult vähemalt 2-3 nädalat, vahel kauemgi. Köha pärssivad ravimid on näidustatud juhul, kui köhahood on väga kurnavad ja kipuvad lapse und segama. Omal kohal on soojad aurud, sinepijalavann, soe piim meega, samuti hingamisharjutused (õhupalli puhumine jms).
Viirusega kaasnev nohu kestab reeglina nädalapäevad ja ninast tulev eritis on esimestel päevadel läbipaistev ja vesine, edasi kollakas-roheline, nädala lõpuks tekivad ninna koorikud. Pidevalt kollakasrohelise eritisega nohu pole tõenäolisel viiruslik ja on tingitud enamasti suurenenud adenoidist. Nohu korral annab hea efekti nina loputamine meresoolavee või füsioloogilise lahusega mitu korda päevas. Lisaks võib kasutada ninna pihustatavaid või suukaudseid limaskesta turset alandavaid ja lima teket vähendavaid ravimeid(Sudafed, Actifed).
Kindlasti ei kuulu ülemiste hingamisteede viirushaiguste raviarsenali antibiootikumid. Viimased ei aita kuidagi viirushaiguse korral tüsistusi ennetada ega haiguse kulgu lühendada. Esiteks ei avalda nad viirustele vähimatki toimet, teiseks põhjustavad asjatult sissevõetud antibakteriaalsed ravimid palju kurja- bakterid muutuvad nende suhtes resistentseks ja ei pruugi hiljem enam ravile alluda, kolmandaks hävitavad antibiootikumid ka organismis olevad kasulikud bakterid, nõrgendades sel viisil lapse immuunsust. Antibiootikumid kirjutab arst välja alles siis, kui analüüside või uuringute tulemusena on põhjust oletada bakteriaalset põletikku. Tüsistuste tekkele viitavad tavaliselt pikalt vaevanud palavik, seisundi halvenemine, kaebuste püsimine või uute teke (näiteks kõrvavalu pärast nohu). Tüsistuste kindlakstegemiseks/välistamiseks oleks hea minna haiguse 3-5 päeval arsti vastuvõtule, raske seisundi korral tuleb perearst lapsele loomulikult koju.
Nagu eespool öeldud, on ka kõhulahtisusega kulgeva haiguse taga enamasti viirused. Sagedased viirusliku peensoolepõletiku tekitajad on rota- ja adenoviirused. Mõlemad on ülinakkavad ja levivad haige väljaheidetega saastunud käte vahendusel. Haigel tõuseb kõrge palavik, ta oksendab, väljaheide muutub vesiseks, laps on loid ja keeldub söögist. Mida väiksem on laps, seda ohtlikum on talle haigusega kaasnev vedeliku ja mineraalalinete kadu organismist. Seetõttu on ravi kõige olulisem osa lapse pidev jootmine, soovitavalt väikeste lonksude haaval. Lapsele võiks pakkuda kisselli, Smecta pulbrit, söetablette, pärmseeni või piimhappebaktereid sisaldavaid ravimeid. Kui kodused ravivõtted ei anna head tulemust, on vajalik haiglaravi, et veekaotust kompenseerida. Tänapäeval on võimalik imikuid alates kuuendast elunädalast Rotaviiruse vastu vaktsineerida, vaktsiin on suu kaudu manustatav ja üldiselt kõrvaltoimeid ei tekita, miinuseks on ehk suhteliselt soolane hind.
Päris ilma viirushaigustega kokku puutumata ei kasva ilmselt üles ükski laps, ometi on võimalik vähendada nakatumise riski. Laps võks pesta mitu kord päevas korralikult sooja vee ja seebiga käsi, mütata õues värske õhu käes ka sombusemate ja vilumate ilmadega, olemata sealjuures ülipaksult riides. Pole tõestatud , et purgivitamiinide sissesöömine aitaks viirushaiguseid eemal hoida, kuid kindlasti tõstab lapse immuunsust tervislik ja mitmekesine toit, samuti piisavalt pikk ööuni. Kindlasti on oma roll ka rahulikul, stressivabal õhkkonnal- rõõmsameelsed lapsed on ka enamasti tervemad. Ja lõpuks teeb ka aeg oma töö- koolilapsed haigestuvad juba märksa harvem.
Perearst Kati Paal © ilmunud ajakirjas "Kodutohter"
Viirused alla 2 -aastastel lastel
Kahjuks ringlevad erinavad viirused inimeste hulgas ja nii ei jää ka päris pisikesed neist täiesti puutumata. Rõõmsast, hea isuga beebist või toimekast väikelapsest saab haiguse tõttu viril, pahur ja tujukas tita. Tänapäeval teatakse sadu viiruseid, millest paljud kutsuvad esile “kületushaiguste” nähte - nohu, köha, kurguvalu, hääle kähedust, lihas-ja liigesvalu, sageli kaasneb ka palavik.
Hea uudis on, et sellised rahvasuus külmetushaigusteks kutsutud ülemiste hingamisteede nakkused on reeglina täiesti ohutud ja pealekauba enamasti iseenesest 3-7 päevaga mööduvad.
Meditsiinilises mõttes ei põhjusta haigestumist mitte külmetumine, vaid erinevad viirused. Imikud ja väikelapsed on viirustele iseäranis vastuvõtlikud, kuna nende immuunsüsteem on väga ebaküps- nende limaskestadel esineb väga vähe IgA tüüpi kaitsekehi. Kasvades muutub lapse immuunsüsteem tugevamaks ja juba koolieas põevad lapsed haiguseid sama sagedusega kui nende vanemad. Nooremate puhul peetakse aga täiesti tavapäraseks kui laps põeb aastas 6-10 ülemiste hingamisteede infektsiooni ja lisaks veel 2-3 kõhuviirust. Oluliselt sagedamini haigestuvad need imikud ja väikelapsed, kellel on kodus kasvamas suuremad õed ja vennad, kes toovad lasteaiast ja koolist tihti haiguseid kaasa. Risk nakatuda on loomulikult ka poes, tuttava lapse sünnipäeval, mängutoas, lauluringis, ühistranspordis, ujulas- kus iganes võib viibida või olla eelnevalt käinud mõni haigestunud inimene- haigustekitajad püsivad esemetel eluvõimelistena veel tunde. Imikud nakatuvad nagu kõik teisedki peamiselt õhku sattunud viirusosakeste sissehingamisel, aga ka esemetel leiduvate haigustekitajatega kokku puutudes. Kõik emad teavad, et väikestel on tingimata tarvis kõik sobilikud ja vähem sobilikud vidinad “ära maitsta”, sageli satuvad pisikesed sõrmed suhu, silma ja ninna. Sellest johtuvalt on oluline valida, milliseid asju lapsele mängimiseks anda, pesta-puhastada lapse käsi ja mänguasju, tuletada suuremetele lastele (aga ka täiskasvanutele) meelde, et enne titaga tegelemist tuleb pesta käsi ning vajadusel aevastada paberrätikusse või varrukasse. Samuti pole sugugi ebaviisakas külalisi kutsudes või ise külla minnes uurida eelnevalt sõprade tervise kohta, seda eriti sügistalvisel perioodil. Kindlasti on see ülioluline katsikulisi võõrustades või vastsündinut igale poole kaasa võttes. Sellisel juhul usun arstina küll, et parem on veidi karta kui kahetseda. Alla kolme kuu vanustel beebidel võib viirushaigus osutuda väga ohtlikuks- harilikule viirusinfekstioonile võib neil oluliselt kergemini ja kiiremini lisanduda bakteriaalne põletik (näiteks kopsupõletik, keskkõrvapõletik), samuti on neil suurem risk vedelikupuuduse tekkeks, sest kinnise ninaga piima rinnast või pudelist kättesaamiseks tuleb neil näha kurja vaeva. Seega tasuks kindlasti alla kolme kuu vanuste laste puhul juba esimeste haigusilmingute korral ühendust võtta oma perearstiga. Ka veidi vanemate titade puhub tuleb kindlasti kiirelt konsulteerida arstiga kui laps nutab lakkamatult või on vastupidi ebaharilikult loid, keeldub joomast ja pissib harvem kui harilikult (alla 4 korra ööpäevas), lapsel püsib kõrge palavik, tekivad hingamisraskused (hingeldab, hingab raskelt-häälekalt), lapse nahavärv on muutunud sinakaks või on nahale tekkinud lööve, ta katsub nuttes oma kõrvu või käitub muul tavapäratul viisil, mis muudab teid murelikuks. Kui äge muutus lapse seisundis tekib öösel või nädalavahetusel, tuleks helistada perearsti nõuandetelefonile1220, vajadusel kutsuda kiirabi või pöörduda haigla valvetuppa. Perersti vastuvõtule tasuks tulla loomulikult ka siis, kui nohu ja köha ei taha kuidagi taanduda ja kaebused püsivad üle nädala. Perearst vaatab lapse üle, määrab vajalikud uuringud ja analüüsid, mis aitavad diagnoosi täpsustada. Kui tekkinud on tüsistus, vajab laps spetsiifilist ravi, bakteriaalse põletiku korral antibiootikume.
Õnneks enamasti siiski tüsistusi ei teki ja tavalise viirusinfektsiooni kulu korral ei ole antiobiootikumraviks mitte mingisusgust näidustust. Üldse peaks alla kahe aastaste laste puhul ravimitesse suhtuma äärmise ettevaatusega ja neid tohiks lastele anda vaid juhul, kui need on määranud arst, olles eelnevalt kaalunud võimalikku kasu ja kahju vahekorda. On leitud, et suurematel lastel ja täiskasvanutel laialt kasutusel olevad köha ja nohu sümptoome leevandavad apteegi käsimüügis leiduvad ravimid võivad olla imikutele ja väikelastele üsna ohtlikud ja nad ei pruugi, kuid võivad imikutel ja väikelastel esile kutsuda raskeid, isegi eluohtlikke kõrvaltoimeid – kirjeldatud on allergilisi reaktsioone, rahutust, unisust, südame rütmihäireid, hallutsinatsioone, krampe, on esinenud ka surmajuhtumeid. Jutt käib eelkõige dekongestantidest (ravimid ninakinnisuse leevendamiseks), ekspektorantidest (röga veeldajad), antihistamiinikumidest (allergiavastase toimega ravimid, millel on efekt vesise nohu ja aevastamise korral) ning köha pärssivatest ravimitest (kasutusel kuiva köha vaigistamiseks). Laste hulgas nende ravimitega uuringuid läbi viidud ei ole ja täiskasvanutel tehtud ohutusuuringuid ei saa lastele üks-ühele üle kanda, sest ravimid toimivad laste organismis täiskasvanuist erinevalt- ka väga väikesed ravimikogused võivad esile kutsuda ebasoovitavaid kõrvaltoimeid. Lisaks ei oska imikud ja väikelapsed veel kõnelda ning ei saa meile aru anda, kas nad tunnevad ennast pärast ravimi võtmist hästi või mitte. Seega ei tohiks lapsevanemad mitte kunagi langeda ravimireklaami ohvriks ja loota lapse imelist ja kiiret paranemist mõne käsimüügiravimi abil. Nii nagu ei leidu kahjuks imevitamiine, mis aitaksid viirushaiguseid lastest eemal hoida, tasub teada, et käsimüügi nohu-köha ravimid ei ravi mitte kunagi haiguse põhjust ega lühenda viirushaiguse kestvust, vaid leevendavad vaid konkreetseid sümptome. Viirushaigused on iseparanevad ja ka imiku organism tuleb nendega ise toime, vanemad saavad siiski lapse enesetunnet mitmel ohutul moel parandada ja kergendada.
Kindlasti on oluline teada, kuidas tulla toime, kui lapsel tõuseb viiruse foonil palavik. Lastel loetakse normaalseks kehatemperatuuriks kuni 37,3 C kaenla alt ja kuni 37,9 C pärasoolest mõõdetuna. Viiruse korral on palavik kaitseraktsioon, mis aitab organismil haiguse vastu võidelda. Titad võivad ennast ka üsna kõrge palavikuga veel pärsi hästi tunda, kuid üldjuhul soovitatakse palavik paratsetamooliga alla võtta kui see on tõusnud üle 38,5 C (kaenla alt mõõdetuna). Ravimi võib lapsele manustada ka juba väiksema palaviku korral, kui laps tunneb end ilmselgelt halvasti või haigusega kaasneb kurgu-, kõrva-, lihas-, liigesvalu. Kas eelistada paratsetamooli küünlaid või siirupit, sõltub olukorrast- kindlasti peaksid aga mõlemad variandid kodus olemas olema. Kui laps ei oska veel siirupit alla neelata või kaasneb haigusega oksendamine, tuleb kindlasti manustada küünlaid. Ravimküünal imendub pärasoolest kiiresti ja toime saabub umbes poole tunni pärast. Oluline on valida õige, lapse kehakaalust lähtuv annus, sest madalam doos ei anna toimet ja suurem annus põhjustab kõrvaltoimeid. Paratsetamooli õige annus on 10-15 mg iga lapse kilogrammi kehakaalu kohta. Näiteks 8 kg kaaluva lapse paratsetamooli ühekordne annus on 80-120 mg, 10 kg kaaluval lapsel 100-150 mg jne. Uue annuse võib vajadusel manustada iga 4-6 tunni järel, aga mitte rohkem kui 4 korda ööpäevas. Ravimitest võib lastel kasutada veel ibuprofeeni, mida aga kahjuks Eestis on siirupina saada väga harva, veidi suurematele saab seda manustada purustatud tabletina, õige annus on 10 mg/kg kohta, näiteks 10 kg kaaluval lapsel 100g. Mitte mingil juhul ei tohi imikutele ja väikelastele anda atsetüülsalitsüülhapet ehk aspiriini, mis võib esile kutsuda eluohtliku Reye sündroomi (raske kesknärvisüsteemi ja maksakahjustus).
Kui imikul on väga kõrge palavik, ja ta on üleni kuum, võib teha ülehõõrumist leige vee või vee-viina seguga. Lapsele aga, kelle käed -jalad on kõrge palaviku foonil jahedad, selliseid ülehõõrumisi teha ei tohi!
Palavikus nohusele-köhivale lapsele tuleks pakkuda sageli juua, mis võiks olla pigem leige-toasoe. Kui laps saab veel rinda, siis on rinnapiim loomulikult ideaalne valik. Isegi kui juba lisatoituu saav beebi keeldub haiguse alguses söögist, ei tasu väga muretseda- üldiselt on hea märk seegi, kui ta joob piisavalt. Küll enesetunde paranedes tuleb ka isu tagasi.
Köha korral muudab rohke jook lima väljaköhimise kergemaks, samuti on abiks auruprotseduurid. Auru võib koos titaga sisse hingata kasvõi auruses vannitoas, mugavaim on muidugi seda teha inhalatsiooniaparaadi abil. Muidugi võib põhimõtteliselt auru sisse hingata ka kuuma veekausi kohal rätiku alla, aga titadega ma seda teha ei soovitaks, sest oht, et kauss läheb ümber ja laps saab viga, on liiga suur.
Köha paraneb üldjuhul köhides ja seetõttu tuleks juba maast-madalast õpetada last köhima ja ka nuuskama. Päris pisikesed seda muidugi veel ei oska, aga juba aasta-paarisele võib proovida õpetada paberitükikeste, sulekeste, seebimullide, õhupallide puhumist. Sügav sisse -ja väljahingamine on eelduseks, et laps suudab röga välja köhida. Alla aastasele lapsele ei tohi anda rögalahtistit, kuna imik pole võimeline ravimi toimel tekkinud rohket, vedelat lima välja köhima. Küll on lubatud kasutada mitmeid rahvameditsiini võtteid- määrida lapse rindkere ööseks hanerasvaga, teha meemähist jms.
Nohu korral tuleks vähemalt paar korda päevas lapse ninna tilgutada mere- või keedusoolalahust, mis aitab eemaldada seal leiduva rohke eritise. Ettevaatlikult võib kasutada ka ninaaspiraatorit ehk nn nohupumpa, mille võib soetada apteegist.
Kuna öösel häirivad pikaliasendi tõttu kinnine nina ja köha last eriti, siis võib abi olla lapse peaaluse tõstmisest, selleks võib madratsi alla (imikutel kindlati mitte madratsi peale) panna näiteks mõne padja.
Oluline on tuulutada sageli tube ja hoida toaõhk värskena. Tubakasuitsune õhk on halb igale inimesele, eriti halvasti mõjub passiivne suitsetamine väikelastele. See loob muuhulgas näiteks ohu kopsupõletiku, astma, südamehaiguste tekkeks.
Kui imikul palavikku ei ole, võib laps ka kerge nohu ja köhaga õues vankris magada või vaikselt jalutada-mängida. Palaviku korral tuleks sellest aga kindlasti loobuda. Õue võib minna jälle siis, kui palavikku pole olnud vähemalt ööpäeva, talvel võiks isegi veidi kauem oodata. Tihti küsivad vanemad ka vannitamise kohta. Iseenesest ei tee pesemine last haigemaks, kuid peale vanni on suur oht külmetuda. Parem oleks täisvanniga oodata, kuni laps on tervistunud.
Kokkuvõtteks- fakt on see, et meie kliimas on viirused pidevalt liikvel. Vahel on neid võimalik oma pisikesest eemal hoida, teinekord mitte. Ennetuse võtmesõnadeks on seep, vesi ja terve mõistus. Haiguse ilmnedes tuleks aga lapse jaoks lihtsalt olemas olla ning reageerida kohe, kui esineb märke tüsistustest.
Allikas: Kati Paal, ilmunud ajakirjas " Kodutohter"